Neljapäev, 31. mai 2012

HeadRead – lood ja inimesed
Sageli kerkib küsimus, mis rolli me elus kirjandus õieti mängib. Vastusevariante on mitmeid, kuid üks on selgemast selgem. Inimene on looline olend. See tähendab, et inimesel on raske, sageli lausa võimatu elada ilma lugudeta. David Mitchell kirjutab oma romaanis „Varikirjas“: „Inimeste maailm koosneb lugudest, mitte inimestest. Inimesed, kelle lugu enda jutustamiseks välja valib, ei ole milleski süüdi“. Nii et kui üks Mitchelli tegelane arvab, et „turudemokraatia päevil ei ole lugudele enam kohta“, siis ta eksib juba seetõttu, et tema enda lause on üks väike, kuigi tõsine lugu. Juba elu mõttest juurdlemine viitab igatsusele otsida ja leida elust lugu. Selles mõttes polegi tähtis, milline on vastus küsimusele elu mõttest, sest vajadus sellise küsimuse järele on ise loo jaatus ja algus. Miski meis sunnib juhtunud, juhtuvaid ja juhtuma hakkavaid asju jutustama ja nii see elulugu tekibki.
Kirjandus aga polegi midagi muud, kui üks viis lugusid jutustada. Tõsi, tavapärasest keerulisem ja viimistletum viis. Kirjandus ei piirdu lugude jutustamisega, vaid annab ka mõista, kuidas lugusid ülepea jagada, kuidas neid võib ehitada nii tahudes kui nikerdades, neisse võib peitu pugeda, liita neid teiste lugudega, lugusid võib rajada vundamendile või lasta neil silmapiiri taha hõljuda, suruda neid kokku või panna nad plahvatama, lood võivad kulgeda sirge maanteena või eksitada lagedeta labürintides. Õigupoolest on lugudega sama saladuslik ja mõistetamatu lugu nagu inimestegagi – nad kõik sarnanevad üksteisega, aga igaüks neist on samas kordumatu. Seetõttu ei lõppegi lood maailmast otsa ja neid sünnib üha juurde. Heade lugude lohutus seisneb aga selles, et nende elu kandub inimeselt inimesele. Mistõttu on lugudes lihtsalt kübe rohkem surematust.


Jan Kaus, festivali toimkonna liige


Rohkem infot kirjandusfestivali kohta vaata: http://headread.ee/


Kommentaare ei ole: