Esmaspäev, 6. mai 2013

Pühapäeval on EMADEPÄEV


EMALE

Jaan Kross



Igaüks, kes mulle õrnust pihtis,
õrnusi mult kuulis kuumas salmis,
ehk neil pihtijail küll arm sai tihti
enne otsa, kui mu salm sai valmis.

Kuid just sulle – ma pean häbenema –
ühtki reakest ma ei riimind seni,
kuigi sina armastad mind, ema,
oma viimse hingetõmbuseni.       

Sina halliks jäid, kui minul rada
raskeks läks ja konaruti kulges.
Nüüd sa enam kaasa rõõmustada
minu rõõme päriselt ei julge…

Kui ma tulen, sinu ümbert võttes,
hõlm täis märtsipäeva tuulist värskust,
kuulad mind – kuid heidad mulle mõttes
jälle ette tormakust ja järskust.

Jah, mul paraku on küll see pahe.
Ah, kui tihti ma end samas manaks:
unustan me ea ja kõige vahe –
ega oska pidada sind v a n a k s…

Püüad mõista rähklemist ja ruttu,
mis nii väga köidab mind sääl väljas,
kuid siis meenub sulle, kesk me juttu
et su poiss – on tingimata näljas!

„Vaat, et läkski meelest…taevas kaitse!
Pole küll su jaoks mul teab mis toitu,
aga söö, no söö! Ta suurt ei maitse…
Mitu korda sai teist soojas hoitud…“

Söön. „Kuid, ema, kolme mehe portsu
süüa ma ei jaksa miski väega!“
Naeratad – ja jääd veel rohkem kortsu,
kaussi seades väriseva käega…

Siis ma lähen. Seisad keset tuba.
Kaisutus. Nii lühike on seegi.
Sest sääl väljas mind ju ootab juba
tähtis töö või veelgi tähtsam keegi –

keegi, kelle sõnad, sarm ja sära
hõõguvad mul kümnes teoksil salmis
­- ning, kes põlgab mu võib-olla ära
enne, kui neist pooledki on valmis…

Ema…Ikka et mu kohal kumaks
sinu pilk, mis teab mu vead ja headki!
Kuid me armastusest sõnutumaks
jäävad nii me suud kui minu readki.

1957


Kommentaare ei ole: