EMALE
Jaan Kross
Igaüks, kes mulle õrnust
pihtis,
õrnusi mult kuulis kuumas
salmis,
ehk neil pihtijail küll
arm sai tihti
enne otsa, kui mu salm sai
valmis.
Kuid just sulle – ma pean
häbenema –
ühtki reakest ma ei
riimind seni,
kuigi sina armastad mind,
ema,
oma
viimse hingetõmbuseni.
Sina
halliks jäid, kui minul rada
raskeks
läks ja konaruti kulges.
Nüüd
sa enam kaasa rõõmustada
minu
rõõme päriselt ei julge…
Kui
ma tulen, sinu ümbert võttes,
hõlm
täis märtsipäeva tuulist värskust,
kuulad
mind – kuid heidad mulle mõttes
jälle
ette tormakust ja järskust.
Jah,
mul paraku on küll see pahe.
Ah,
kui tihti ma end samas manaks:
unustan
me ea ja kõige vahe –
ega
oska pidada sind v a n a k s…
Püüad
mõista rähklemist ja ruttu,
mis
nii väga köidab mind sääl väljas,
kuid
siis meenub sulle, kesk me juttu
et
su poiss – on tingimata näljas!
„Vaat,
et läkski meelest…taevas kaitse!
Pole
küll su jaoks mul teab mis toitu,
aga
söö, no söö! Ta suurt ei maitse…
Mitu
korda sai teist soojas hoitud…“
Söön.
„Kuid, ema, kolme mehe portsu
süüa
ma ei jaksa miski väega!“
Naeratad
– ja jääd veel rohkem kortsu,
kaussi
seades väriseva käega…
Siis
ma lähen. Seisad keset tuba.
Kaisutus.
Nii lühike on seegi.
Sest
sääl väljas mind ju ootab juba
tähtis
töö või veelgi tähtsam keegi –
keegi,
kelle sõnad, sarm ja sära
hõõguvad
mul kümnes teoksil salmis
- ning, kes põlgab mu võib-olla ära
enne, kui neist pooledki on valmis…
Ema…Ikka
et mu kohal kumaks
sinu
pilk, mis teab mu vead ja headki!
Kuid
me armastusest sõnutumaks
jäävad
nii me suud kui minu readki.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar