KEELEST

Ralf Parve

  

Nii tihti mõttest kõrgemale

tölp sõna äkki rakatab

ja sugeneb maailma vale,

mis hulle hulki nakatab

või laob kui sallimatult pime

ja vaibumatu vihavaen,

mil pole emakeelset nime,

mis nagu häiriv tõlkelaen

end visalt käibefraasiks poetab

ja selget tõde hajutab,

ükskõiksust sõnapruuki soetab

ja mõistust looka vajutab,

et känguks ütlemise mõnu,

tark rahvakeele toekus kaoks

ja üksnes tühje olmesõnu

jääks üle tarbimise jaoks.