HINGEDEAEG

Hingedeaeg - sügisene periood eesti rahvakalendris, mil austati ja oodati koju surnud esivanemate hingi. Põhjarannikul on seda nimetatud ka jaguajaks. Hingedeaega on viimastel sajanditel tähistatud erineval ajal, kas siis oktoobris-novembris, eriti enne mardipäeva, mõnikord aga juba perioodil, mis algab pärast mihklipäeva. On ka arvamusi, et hingedeaeg eelnes vahetult jõuludele või paiknes novembris. Hingedeaja sisse on kuulunud kindlasti hingedepäev.

Hingedeajal (neljapäeva õhtuti) oodati hingesid koju. Sel puhul kaeti neile tuppa, sauna või toapealsele laud, mille äärde kutsusid peremees ja perenaine hingi nimepidi toitu maitsma. Neil paluti kaitsta põldu ja karja. Hingedeaja lõpul tänati ja saadeti hinged taas ära.

Hingedeajal oli keelatud müra tegemine, naljatamine, naermine, kisamine, kärarikkad tööd nagu puude lõhkumine. Samuti olid keelatud villa ja lõngaga seotud tööd.

“Õele”

Jaak Kõdar 

Hinnake neid, kes täna veel elus,
leinake neid, kes juba on läinud,
elus tullakse, ollakse, minnakse,
oodates uut, keda veel pole näinud.

Hoidke elu, muret ja lusti,
hoidke õrnalt seda, mis käes,
hoidke inimest, hetke ja hellust,
kõik nõnda kergelt on kadumas käest.

Elu antakse üheks eluks,
et olla, võtta, ja korraga kanda,
et hoolega kogutud koormast
jääks üle ka teistele anda.