30. aprillil täitub 155 aastat luuletaja ja proosakirjaniku Juhan Liivi sünnist.
Ta ise arvas: kõige rohkem kümme aastat pärast mu surma, siis on kõik unustatud - aga elu on läinud teisiti ning Juhan Liivi luuleread on "sööbinud" eestlaste meelde ja keelde. Me hoiame mälestust Juhan Liivist nii lugedes kui lauldes. Ja kuna maikuus tähistatakse ka emadepäeva, siis sobib siia hästi üks luuletus, mis on luuletajal loodud aastal 1910.
Ema ja tütar
|
Ahju äärel emakene
küürus selga soendamas;
peegli ees ta tütrekene -
tütar ennast ehitamas:
säeb siidi, paneb paela.
Emakene vaatab - vaatab -
tütrel' nõnda kõnelema:
"Lehm sind võtab, Leenakene!
Albid, kes end ehitamas!
Jalge pääl ei seisa paigal."
"Lase olla, emakene,"
tütar vastu. "Kiirel säärel
astub mõni aastakene -
istun m i n a ahju äärel,
peegli ees on minu tütar,
seob siidi, paneb paela.
Mina tütrel' kõnelema:
"Edev langeb mehe kaela,
oh sa, oh sa narrikene,
jalge pääl ei seisa paigal,
Kas nii vanast' mina tegin?""
küürus selga soendamas;
peegli ees ta tütrekene -
tütar ennast ehitamas:
säeb siidi, paneb paela.
Emakene vaatab - vaatab -
tütrel' nõnda kõnelema:
"Lehm sind võtab, Leenakene!
Albid, kes end ehitamas!
Jalge pääl ei seisa paigal."
"Lase olla, emakene,"
tütar vastu. "Kiirel säärel
astub mõni aastakene -
istun m i n a ahju äärel,
peegli ees on minu tütar,
seob siidi, paneb paela.
Mina tütrel' kõnelema:
"Edev langeb mehe kaela,
oh sa, oh sa narrikene,
jalge pääl ei seisa paigal,
Kas nii vanast' mina tegin?""
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar